Harjadeta alalisvoolumootor koosneb mootori korpusest ja draiverist, mis on tüüpiline mehhatroonikatoode. Harjadeta mootor viitab ilma harjade ja kommutaatorita (või kollektorrõngata) mootorile, mida tuntakse ka kommutaatorivaba mootorina. Juba üheksateistkümnendal sajandil, kui mootor sündis, toodeti praktiliseks mootoriks harjadeta mootor, st vahelduvvoolu oravapuuri asünkroonmootor, mida kasutati laialdaselt. Asünkroonmootoritel on aga elektrifitseerimistehnoloogia aeglase arengu tõttu palju ületamatuid puudusi. Eelmise sajandi keskel sündisid transistorid, nii tekkisid harjadeta alalisvoolumootorid, mis kasutasid harjade ja kommutaatorite asemel transistoride kommutatsiooniahelaid. Seda uut harjadeta mootorit nimetatakse elektrooniliselt kommuteeritud alalisvoolumootoriks, mis ületab esimese põlvkonna harjadeta mootorite puudused.
